30M Jackpot

Roomet Kreek ÄPOst kirjutab

Tallinna börsil investeerimise asemel eelistasid eile inimesed paigutada raha Viking Loto 19 miljoni krooni püüdmiseks, mille võidutõenäosus jääb küll kordades alla börsil pikaajalise kasumiteenimisele. Inimesi huvitab ikka väikese rahaga üleöö rikkaks saamine. Tallina börsi “ukse taga” mängurite saba märgata polnud ja ei tule seda ilmselt tänagi.

Selleks, et turgu tõsisemalt liikuma panna on ilmselt vaja välisinvestorite turuletulekut, mis võiks kõne alla tulla alles pärast ettevõtete teise kvartali majandustulemuste avaldamist.

*****

Eile jäi jackpot VikingLoto väljatulemata
ja järgmine nädal on peaauhind 30M.

Kas see on piisav summa, et ajada pea segi ka kõige ratsionaalsemalt mõtlevatel eestlastel?

Ma arvan, et need kes on tutvunud kasvõi põgusalt tõenäosusteooriaga, suudavad säilitada rahuliku meele. Ilmselt leidub ka selliseid investoreid, kes likvideerivad oma 1000 kroonise positisooni FARMA-s ja ostavad lotot :)
aga miks mitte proovida. mul pole kahju 20 kroonist kuus, et proovida vikig lottot. kui päris aus olla, siis olen ma loto mängimisega plussis, ükskord lihtsalt joppas viktor extraga.
Väidan, et pikaajaliselt pole lotoga võimalik plussi jääda. Selliseid asju nagu "õnnelik käsi" ei ole olemas.
Pikaajaliselt ja pidevalt mängides kindlasti mitte.

Aga sellise 30mio jackpoti puhul on olukord veidi teine -- sellisel juhul hakkab mäng huvi pakkuma palju laiemale seltskonnale, kes tavaliselt lotot ei mängigi. Ilmselt pole suuremale osale lhvdirecti lugejatele 20 krooni mingi raha, tänapäeval ei saa selle eest isegi poolt tundi vanalinnas parkida. Samas, KEEGI selle 30 miljonit siiski varem või hiljem võidab, olgu tõenäosus kuitahes madal.

Ekstreemselt kõrge payout-i puhul muutub kogu see "lotomäng on ebaratsionaalne" teema üsna huvitavaks -- kujutame ette olukorda, kus payout oleks, ütleme, miljard krooni. Kui samal ajal entry oleks tasuta, siis oleks ilmselt kõik nõus, et MITTE siseneda oleks ebaratsionaalne. OK, kui nüüd teha nii, et entry maksaks 5 senti? Kas see 5 senti (mis tegelikult on ju samahea kui tasuta -- kui paljud teist viitsivad kummarduda, kui tänaval viiesendine maha kukub?) muudaks tõepoolest entry ebaratsionaalseks? Ja kui 5 senti ei muuda, kas siis kümme muudaks? Või 2000 (e. 20 krooni)?
telekas puhuti ükskord juttu ühe Tartu rikka mehega ja temalt küsiti, kas ta võtaks maast ülesse 10 sendise rikkur vastas, et võtaks küll ja mitte ahnusest vaid sellepärast, et mitte kusagil ei saaks nii odavat kehalist treeningut (mees oli paks). seda enam ei mäleta, kellega juttu puhuti.
No vaidlen vastu. On võimalik ikka pikaajaliselt plussi jääda küll. Kui sa võidad see 30 mEEK siis võid terve ülejäänud elu mängida lotot ja ikka oled kasumis. Point on selles, et selle arvelt kaotavad ülejäänud 60 miljonit (kui arvestada, et võitudeks läheb 50%).
to investor: tõenäosus, et esimese mängitud lotoga võidad 30 mio. on vast 0,0000000001 või midagi sellist. Tõenäosusteooria järgi selleks et võita 30 miljonit, pead investeerima 60 miljonit (50% võidufondi puhul).

Huvitav oleks teada palju neid pileteid mängus on. Sellise case'i puhul võib isegi Tarmol õigus olla, tasuks isegi võib-olla mängida.

Ja nõustun, et üksikud erandid on ka sellised, et võib lotoga pikaajaliselt plussi jääda, kuid selle tõenäosus on jällegi ......
to tarmo: arutluskäik on üsna loogiline.

paraku, kui loterii on tasuta, on ometi olemas kulud - ajakulud, mis kuluvad näiteks pileti täitmiseks.

Kui sul on eesmärk kuidagi võiduvõimalust (tõenäosust) suurendada, pead näiteks ka tasuta loterii puhul kulusid suurendama (rohkem pileteid täitma, kauem aega lotoväljade täitmiseks kulutama).

Mida suurem on peavõit, seda väiksem on võidu tõenäosus, seega võiduvõimaluste tõstmiseks tuleb rohkem aega(=raha) kulutada.
Ühes D. Carnegie raamatus kirjutati intervjuust ühe maailma suurima gambler'iga kes ütles, et ta ei soovita ka oma vaenlasele mitte sellega tegeleda. Targa inimese filosoofia on e. selles, et suuri lootusi ega raha ei maksa kunagi õnnemängudesse paigutada, et ei tuleks hiljem pettuda. Aga väikese summaga osalemine on mõistlik, et pärast jälle ei tunneks kerget süümekat, et äkki oleks "mina" võitnud.
Mida suurem on peavõit, seda väiksem on võidu tõenäosus, seega võiduvõimaluste tõstmiseks tuleb rohkem aega(=raha) kulutada.

Vat kui sa seda (võiduvõimalusi suurendama) hakkad tegema, siis ei ole see enam küll väga mõistlik, sest loodusseaduste kohaselt on shansid sinu vastu, ja jäävad sinu vastu, ükskõik kui palju sa ei rabeleks. Millest mina rääkisin, oli see, et kui sulle pakutakse tühise costiga optsiooni võita väga väga suur summa, siis võib selle ju vastu võtta. Kuna su võiduvõimalus on loto puhul alati veel väiksem kui ka kõige tühisem kulutus entry peale, siis selle kordamine ei anna sulle tegelikku eelist, vaid hoopis õõnestab esialgset põhjendust optsiooni võtmiseks (mis oli tühine hind).
Tarmole:

Kuidas sa ikkagi lahendad enda jaoks selle küsimuse, kui Sulle pakutakse pidevalt võimalust (uuel loosimisel jälle) osaleda tasuta suure Jackpotiga a la 1M USD loosimisel(näiteks Interneti loterii, mille tulud tekivad reklaamiandjate rahadest). Mingeid kulusid peale ajakulu ei ole.

Mis Sa teed:

A.Kas peale osalemist ja mittevõitmist tõstad peaauhinna alampiiri enda jaoks kõrgemaks

B.Osaled regulaarselt (näiteks kord nädalas), tähendab su ajakulu jääb konstantseks.

C.Ehitad roboti, mis Sinu eest regulaarselt mängib loteriid.

D. Ei tee midagi
Selle konkreetse näite puhul D. :)

Ma ei mängi lotot ja pole kunagi mänginud. Aga samas, kui järgmise nädala jackpot on tõesti 30mio, ja kui mulle kuskil tänaval mõni koht ette satub kust selle pileti osta saaks, siis ma võtan seekord ära. Eks ma pärast annan teada, kuidas läks :)
Tundub, et kõige mõttekam on mängida vahetult peale suurvõite, kui jackpot on väike, sest siis on suhe osavõtjate arv/jackpot kõige väiksem. Ja üldse - kui eesmärk on võita mitte kultuuri ja haridust toetada, siis tasuks sammud seada kasiinosse, kus võitudeks läheb minu teada üle 90% fondist (vs 50% tavaliste loteriide puhul).
30 M on palju. Likvideerin 1000 kroonise positsiooni oma rahakotis ja ostan esimest korda üle 10 aasta lotopileteid!
Tarmo lähenemine on huvitav. See osavötukulude lähenemine piirväärtusele ehk nullile on mötteviis, mida pole veel kohanud. Siiamaani pole ma lotot mänginud ja eelköige selle töttu, et olen pidanud seda ebaratsionaalseks ja rumalaks (vöidu töenäosus). Tarmo lähenemise valguses paistab asi vastupidi.

Skandinaaviamaades on tegelikult üritatud ka muid kulusid (ajakulu) nulli lähedale viia. Suurel osal inimestest on lotomängimiseks magnetkaart, mis väldib igakordset formulari täitmist ja loomulikult on vöimalik lasta automaatselt pileti väljad juhuslike numbritega ära täita. Ilmselt on need esimesed sammud Heisenbergi lotoroboti idee elluviimisel.
Soomlastel on reklaam telekas: Kui ei mängi siis ei võida.
Mina võtan lotomänge ja loteriisid külmalt: kui ma pole mänginud, pole ka pettumist.
Muide mitme pileti ostmise või õigel momendil mängu sisenemise efekt on sama kui kiirfotograafias säriaja poole võrra lühendamine:-)
Igaüks teab, et optimaalseim šanss võita/kaotada on osta 1 lotopilet elus! Mida rohkem ostad, seda enam on su tegevus sulle kahjulik. Jackpot on ajutine nähe, reklaamitrikk.
Las Vegase mängupõrgute omanikud on tähele pannud, et täiskuu ajal võidavad inimesed rohkem kui tavaliselt. Nii, et jääme ootama ilusat täiskuud ja siis aktsiad müüki ja lotopiletid tasku.

Edu!
Nõus MSMga.
Üldiselt on loto vist (mingite andmetega ebakindlalt opereerides) allpool keskklassi (kuid milline on eesti keskklass?) asuvate inimeste pärusmaa. Nenda hoiakutega on ka kergem manipuleerida.
Mis puutub Eesti Lotosse, siis ehk lähevad seal ajad paremaks, möödunud nädalal kirjutas ÄP pudrumägedest, hüvedest, mida kasutas loto juhtkond. Ma mõtlen loto marketingi ja müüki. Sellise piimajõe ääres ei saanudki juhtkond muule kui endale mõelda ;) lähebki