Raha on meil s…taks jagada “igale poole”
Peeter Espak
"Vaata kus kavalalt rahastatakse “meelsusorganisatsioone”!
Väidetakse, et Liibanonile (kelle päris abiorganisatsioonid ja amree vajavadki väga abi) antakse Eesti poolt abi.
Abi aga läheb hoopis Eesti MTÜ-dele Mondo ja Eesti Pagulasabi. Seda olude taustal, kus on teada, et meie kohalike ultravasakpoolsete organisatsioonide eelarve sattus surve alla, kui kadusid ära maailmavaateliseks propagandaks eraldatud rahad ameeriklastelt.
Millisel moel saab raha eraldamisest meie enda siseriiklikele organisatsioonidele kasu Liibanon? Kas palestiina terrorismi toetamise ideoloogia ja massisisserände ning absoluutselt kõige ultravõuklaslikuma meelsuse rahastamine on abi riigile, mille punane rist, tuhanded päris abiorganisatsioonid, valitsusaparaat ja eriti relvajõud vajakski absoluutselt igasugust abi?
Kui mistahes uus valitsus võtaks ühemõtteliselt sihikule igasuguse vasakäärmusliku teaduse, haridusinitsiatiivide ja MTÜde rahastamise lõpetamise ja selle suunamise päris teiste aitamissse, haridusse, teadusse ja kultuuri - siis oleksin selle nimel valmis kasvõi “poliitikuks hakkama” - et kaasa aidata jama lõppemisele.
Täna me hävitame Lähis-Ida kultuure ja oma enda ühiskona sellega, et toodame nii oma sisse kui välja “äärmuslust”.
Liibanonis on maailmatasemel ülikoolid, teadus ja meditsiin - ja meie enda omast kõvasti kõrgemal tasemel ühiskondlik-filsoofilne debatt nagu ka kultuurielu. Isegi nendes suht mõtetutes maailma ülikoolide pingeridades on Beiruti Ülikool (American) QS positsioonil 237, Tartu Ülikool on 367. Nende võimekus teaduses on meist kõvast üle. Seal on Lähis-Ida kõige haritum rahvastik, kes enne finantskriisi asutas startuppe ja tegi eri tasemel olgu oma mõtlejate või ka leiutajate kaudu maailmatasemel asju. Nende suurimaks mureks on Iraani okupatsioon ja palestiina terroristide poolt tekitatud häving. Vastavad organisatsioonid, kellele abi antakse Eestis, tegelevad aga sageli selgelt hoopis nende destruktiivsete nähtuste toetamisega. Liibanonis ei vajata ei ideoloogiat, projektijuhte ega meelsuslikku abi (neil on ka äärmuslasaktiviste endal piisavalt), vaid tänastes finantskriisi järgsetes oludes lihtsalt päriselt eksisteerivat abi olgu medikamentide, kasvõi toidu või mille iganes - sh relvastust - sfääris. Eestis projektijuhtidele palga maksmine ei ole hädas riigi aitamine, samas saaks 120 000 eest tõenäoliselt päästa kasvõi vajalikke ravimeid saates äkki isegi 20 võibolla 100 inimese elu - sest nende väga professionaalsed arstid teavad, kuidas abi anda - finantskriis võttis aga ära matriaalsed vahendid.
PS näitena MTÜ Mondo Liibanoni aitamise projektist viimane, mis leida (eri organisatsioonide poliitlist orienteeritust konkreetselt ühele lahingpoolele tõestab pea iga nende postitus olgu sotsiaalmeedias kui kusiganes avalikkuses): PROJEKTID LIIBANONIS: EESTI AVALIKKUSE TEADLIKKUSE TÕSTMINE ARENGUKOOSTÖÖ JA HUMANITAARABI TEEMADEL. Raha on selleks andnud 52 690€ Eesti Arengukoostöö Keskus, mis minu hinnangul tuleks koheselt sulgeda mistahes iseseisva asutusena. Kuidas on sellised asjad üldse võimalikud, on ulme. Teine samasugune “SÜÜRIA PAGULASNAISTE ISESEISVA TOIMETULEKU EDENDAMINE LIIBANONIS” - kuigi selleks kulunud kümnete tuhandete eest oleks saanud taaskord päästa kindlasti päriselt inimelusid nagu olgu mingil kirikul või kohalikul abiorganisatsioonil püsti panna sadadele inimestele rahuldaval tasemel ajutisi elamispindu. Süüria naised Liibanonis peaks aga naasma koju Süüriasse (v.a. mõningatel juhtudel), sest Liibanon andis omast heast südamest pagulastele abi sõja eest - mitte sealse sotsiaalsüsteemi klientideks jäämise eest.
