Hea tekst. Olen ka ise seisukohal et detailsest planeerimisest pole kasu (liiga habras!) pigem on vajalikud plaanid kus on ära toodud v6imalikud syndmused ning nende puhul ettev6etavad käitumised. v6i nagu vanad investmentigurud ytlevad et enne kui ostad peab olema selge millal myya kavatsed.
yldiselt on tänapäeval palju rohkem kasu kiirest reageerimisest kui etteplaneeritusest. siiski väidan, et kiire reageerimise efficency kasvab kui reageerimisel kasutatakse varem valmispandud 6unu ehk tegevusmalle.
kokkuv6te: proovi leida v6imalikud tulevikupathid, ja määra kindlaks v6imalikud muutused nende kulus ning nende muutuste t6enäolised toimumishetked. nyyd v6ta aega ja m6tle mis neil juhtudel teha tuleks. pane kirja kuidas ära tunda sydnmus, mis on eeldused tegevuseks ja tegevused. kui lähenevad tähtajad, muutu valvsaks, uuri uuesti yle pathid,eventid ning reaction/proactionid. kui asi juhtub, siis kraba tegevus välja, kontrolli kas tegevus p6hineb samadel eeldustel mis realiseerusid ja kui jah sis tegutse, kui ei siis modifitseeri. äkkmuutused ja kriisid on ainsad asjad mille pärast tasub yldse elada (ehk siis olemas olla) olemasolu ainus m6nu on olemasolu säilitamine. kui see ei ole aktuaalne, tuleb ise oma olemasolu ohustada, et elu oleks huvitav..
aga teooria on imelihtne, praktika aga raske (you have to DO SOMETHING, actually)
Yks teine teadlane, eestlane, kelle töid oleks kasulik ärimeestel uurida, on loomulikult Lotmann ning semiootika. Sealt saab palju haid m6tteid kommunikatsiooni ning suhtlusprotsesside kohta, aga samuti aitab paremini m6ista meie ymber toimuvat. hea raamat on selleks kasv6i sissejuhatus semiootikasse vms (Lotmanni kirjutatud)