ei tule välja vananeva rahvastikuga riigis .
Pensionäre on aina rohkem, nad elavad kauem, kuid seepärast pole veel vähem haiged. Ja nende töövõime ei ole peale pensioniea saabumist enam see, mis võimaldaks endistviisi töötamist jätkata.
Isegi puht vaimse töö valdkonnas nagu näiteks teadlased, õpetajad, ülikooli professorid, paljud arstid jt. hakkab tööandja peale pensioniea saabumist survestama töötajat pensionile jääma. Sageli tunneb ka töötaja ise, et aeg on ära minna, töö ei suju eakal enam nii hästi kui varem.
Füüsilisest tööst ma ei räägigi , füüsiline võimekus kustub enamasti enne kui vaim nõrkeb.
Pensioniealiste rohkus on oluline faktor, mis mõjutab riigivõimu ja seadusi, nad on aktiivsed valijad. Ei saa lambist tõsta pensioniiga näiteks 68.a. Niigi lisatakse vanaduspensioni eale tasapisi kuusid juurde, näiteks 2027.a. on see 65 a 1 kuu, 2028.a. 65 a 3 kuud.
Ja alati tuleb silmas pidada seda, et ehkki oodatav eluiga peale 65.a. elamist võib tõusta ja tõusebki, ei tähenda see, et lisandunud eluaastad oleks parema kvaliteediga või et selle arvel tõuseks eakate töövõime. Need asjad ei käi käsikäes.
Vanadus on üks rist ja viletsus alati, bioloogiliselt / evolutsiooniliselt pole üldse mingit mõtet, miks inimene peaks elama kauem kui see aeg, mil järglased on juba kasvatatud ise hakkama saama . Seega 45- 50 eluaasta paiku peaks see olema tehtud. 85 ja 90 on selgesti ühiskonna ressursside raiskamine inimestele, kellest pole enam mingit kasu sellesamale ühiskonnale, kelle ressursse tarbitakse.
Kuid, nagu oli üks vana soveti film : Keegi ei tahtnud surra . Ja ei taha ka praegu .