WSJ: China’s go-go days are behind it as the world’s second-largest economy struggles with the bursting of the biggest real-estate bubble ever. Now, China’s goal of overtaking the U.S. as the world’s largest economy might take decades longer than Beijing expected—if it happens at all.
China’s economy today is burdened with excess: Millions of empty or unfinished apartment blocks, trillions of dollars in debt straining local governments and ballooning industrial production driving an export surge that is igniting trade tensions worldwide. Excesses plaguing China’s economy underscores the perilous position Beijing finds itself in as a new trade war looms.
Historic loss of wealth: property meltdown has since 2021 destroyed around $18 trillion of Chinese household wealth ($60000 per household), according to an estimate by Barclays, eclipsing the $11 trillion losses suffered by Americans in the financial crash of 2008-09.
Debt: Borrowing by government, households and corporations in China is approaching 300% of its annual GDP. “Hidden” borrowing by local governments—debt held off the books on their behalf by opaque investment companies known as local government financing vehicles—is a major problem. Those debts and the burden of servicing them is more severe than in the U.S. before the financial crisis or in Europe in the depths of its own debt crisis a decade ago.
Real estate: China’s real-estate boom was unprecedented, and so is the ongoing bust. New construction and sales have cratered, despite measures to ease purchase restrictions and offer cheap credit to would-be buyers. There are as many as around 80 million vacant units, according to the latest estimates at the end of November, equivalent to half the total housing stock of the entire U.S.
Industrial overcapacity: In response to the slowing economy, and to transform China into a technological colossus, Xi Jinping has been funneling investment into China’s already huge factory sector. The result is a surge in industrial capacity and two years of falling prices for Chinese producers, which are increasingly looking overseas to find buyers for goods they can’t sell at home. That is sparking trade spats with the West and emerging markets such as Brazil and India.
Mõni asi on ju õige aga mis on selle postituse üldisem mõte ja eesmärk? Kadedus?
Äkki postitad ka näitajaid hiinlaste usinusest, säästmismäärast jne.?
WSJ kirjeldab olukorda hiina majanduses ses värskes loos. Uudis oma lemmik-režiimi kohta ei meeldi ja hakkad sõnumitoojat tampima ja kadeduses süüdistama? irw.
Kõik on hiinas ideaalne, inimesed on vabad, partei hoolitseb kõige eest, nõukamoodi ‘ah käib kah’ mentaliteeti (chabuduo) pole, kõik on usinad, saastet pole, ideaalne paradiis? Miks sa seal juba pole, etendamas kasuliku idioodi või valge tsirkuseahvi rolli pisikese mutrina kompartei propa-masinas? Samas sellise iniseja, vinguja ja hädaldaja ‘sotsiaalne skoor’ oleks vist suht madal, saadetaks koos uiguuridega orjatööle millalgi seal vabaduse etalonriigis.
Kust sa tead, et ei ole või ei ole olnud? Mida sina Hiinast tead peale refereerimise?
Siis oleks ju hästi kui oleme siin Eestis vabanenud ühest näkasest hädaldajast, kahju et siin foorumis veel tolgendad. Need graafikud ja see lugu kajastab objektiivset reaalsust seal riigis, sa ometi ju ei väida, et pole olemas tühjasid poolvalmis mega- kv arendusi ega KOVide laenurallit ega chabuduo’t ega sotsiaalset skoori.
Mis sellel sotsiaalsel skooril viga on?
Kui palju on Tallinnas müümata tühje uusi kortereid?
Arvuta ajaviiteks välja kui mitmel eestlasel versus hiinlasel on eluasemelaen? Läbi mingi manipuleerimise on see sõna eesti keeles vahepeal küll kodulaenuks muutunud, aga arvuta. Saad aru, kellel on kapitali ja kellel mitte. Millised on keskmise eestlase säästud pensioneerumise hetkel versus hiinlasel?
Hiinas on palju probleeme aga seal on õnneks homogeenne üsna hästi juhitud ja kaitstud rahvusriik, mis küllap ka paljud majandusprobleemid aja jooksul lahendab. Huultelt ei ole seal vaja lugeda ja tipp-poliitikud on rangema ühiskondliku kontrolli all ja omavad reaalset vastutust. Tõsi, umbes 40 aastat kulus teatud korruptsioonikihi välja juurimiseks, millega ei olda Eestis isegi mitte alustatud.
Ühiskonnad on erinevad, sotsiaalne skoor kui selline töötab sealses kultuuriruumis, Eestis ilmselt mitte. Võtted peavadki keskkonniti erinema. Surmanuhtlust oleks siiski hädasti vaja.
Ka Hiina suurim väljakutse on demograafia. Keskkonnasaaste enam mitte nii väga.
Hiina säästude kanaliseerumise omapäraks on kinnisvarasse ülepaigutamine nii palju kui see reeglite ja sotsiaalse skooriga lubatud on, eriti näiteks hauaplatsid vaesemate inimeste pensioniportfellides, ehk nende, kes mahukamat vara korraga osta ei suuda või kellele see ei ole üldse lubatudki.
Üüriturgu jah eriti ei ole, paljuski hoitaksegi vara lihtsalt tühjana seismas, see on pigem uhkuse ja staatuse asi kultuuriliselt. Lääne ahnurile võib jah tunduda väärastunud. Ka ettevõtted sealhulgas riigiettevõtted hoiavad meelsasti vara sel kujul.
Loomulik ju, et kui majandus ei kasva suure säästmise tulemusena, siis ka need säästuinstrumendid saavad hinnalt/maksumuselt tagasilöögi. Teatud hinnalangus on ju tervendav? Eestis seda ei esinegi? 2007-2010?
Mitte ainult igasugused poliitikud vaid kõik inimesed on range riikliku kontrolli all. Hiina on vabaduse edetabelis 178(!) kohal. allikas. Kaitse aga kaitse diktatuuri, kui sulle meeldib puuris elada, siis ela, aga ära käi siin näägutamas riigi ja inimeste üle kes eelistavad demokraatiat ja vabadusi.
80 miljonit tühja elamispinda? Kõigi suurem bust ajaloos, $18 triljonit on rohkem kui kõigi hiina börsiaktsiate koguväärtus ($12 trln) ja u. sama suur mis hiina riigi SKT. Meeletu häving.
Võlgu ollakse hiinas kokku 3x SKT. Demograafiline pilt on nutune.
Filling those homes would be hard enough even if China’s population were growing, but it’s not. Because of the country’s one-child policy, it is expected to fall by 204 million people over the next 30 years. The problem is much harder to solve in smaller cities, which often have weaker economic prospects and declining populations. In China, researchers informally group cities into tiers, and many of the nearly 340 cities classified as third-, fourth- and fifth-tier—with populations from few hundred thousand to several million people—are struggling economically. At least 60% of third-, fourth- and fifth-tier cities saw their populations shrink from 2020 to 2023. Those cities have more than 60% of housing inventory, according to Harvard economics professor Kenneth Rogoff. Robin Xing, chief China economist at Morgan Stanley, said China’s government should introduce a more comprehensive bailout that involves buying up excess inventory in China’s 30 to 50 largest cities and turning it into public housing, without worrying about profit. Estimated cost: $420 billion. That wouldn’t include empty homes in third-, fourth- and fifth-tier Chinese cities. Putting more money into those units, many say, wouldn’t make sense because there aren’t enough people to live in them anyway. Rogoff, the Harvard professor, said he believes there will be some cities in which a quarter of the housing is empty. In such places, “it is very hard to maintain law and order, even probably in China,” he said. “I think it’s going to be a big social and governance problem in the future.”
See on umbes 6% nende rahvaarvust. Eks neile antakse need korterid laenuga 30 aastase maksetähtajaga ja probleem on lahendatud. Hiinlased mõtlevad pikemate horisontidega kui ülejäänud maailm. Ma Hiina vastu lühikeseks ei läheks.
Rahvaarv ei puhu väga pilli ju, leibkondi on palju vähem ja need peaksid siis ära täitma need tühjad kodud. China had 474 million households in 2021.
Esimese kihi linnadega teor. pole muret, küll need ära täituvad kunagi, aga enamus neist tühjadest korteritest on kusagi karupees, madalama kihi linnades kus kõige suurem pop. vähenemine.
Ka mina ei läheks Hiina vastu kunagi lühikeseks.
Kuigi ka pikaks minemine on juba raskemaks tehtud.
Head suhted Hiinaga oleksid ka julgeolekutagatiseks olnud, paraku hiinlased meist ei huvitu.
Olen teadlik sotsiaalse kontrolli meetmetest ja need on kindlasti ühiskonna stabiilsusele ja majanduskasvule oluliselt kaasa aidanud.
Muidu oleks ka raske piiratud ressursside tingimusis majandada, kuidagi peab ju määrama kes mida saada võib. Rahasüsteem kõrge säästumäära olukorras ei pruugi piisav jagaja olla ja tooks kaasa vaid hinnatõuse, mis Hiinas reeglina lubatud ei ole. Või siis varimajanduse, samuti ametlikult keelatud.
Võib öelda, et inimesed ise nõudsid seda süsteemi oma elu korraldamiseks. Jah, lääne inimese vaatest on seal sees ka imelike asjade reguleerimist ja nagu iga süsteem, on ka see arutult paisumas. Aga see, et teatud sotsiaalsete meriitide eest saab näiteks ühe lisakorteri osta, lisalapse hankida, lisareisi teha, muud head ja paremat soodsalt soetada, miks seda naeruvääristada? Tutvu näiteks arstide süsteemsete õigustega (üks kõrgemate skoorpunkidega elukutse) ja võrdle neid kurjategijate omadega (suurimad skoori langetavad punktid), oluline vahe.
Keskmine hiinlane ei unista mingist läänelikust liberalism-pseudodemokraatiast.
Nii armas, et sa muretsed Hiina väiksemate miljonilinnade pärast.
Hiina on umbes sama homogeenne rahvusriik kui Venemaa. Ehk oled vähemalt Venemaa olukorraga kursis ja saad aru, mida see tähendab?
Huvitav millal Iraani trollid siin mõllama hakkavad ?
Hiinas longi minek kommunistist Xi peale tähendab seda, et suva hetkel võidakse otsustada, et sul neid aktsiaid lihtsalt enam pole, näiteks päev enne Taiwani ründamist.
Ja kuidas shorti mineku korral oleks?
Partei ütleb, et positsioon on ebaseaduslik ja seega seda ei eksisteeri. Kui ei meeldi siis lähed kinni.
Ma arvan, et päris nii ei lähe. Kinni küll jah sellised spekulandid pannakse, aga oma positsiooni võid alles jätta. Vähemalt seni toimunud loogika kohaselt. Eriti kui see on renminbis.



