Vaikne suvepäev tõepoolest, kuid enne homset Föderaalreservi intressimäära otsust ja viimast turu tõusu arvesse võttes on karud praegu lihtsalt ära hirmutatud ning see ongi aidanud turul väikese käibega kõrgemale loksuda.
Vallo poolt kopeeritud link on üsna huvitava nurga alt kirjutatud, samas jääb siiski liiga must-valgeks.
Minu arusaamist mööda on viidatud eelkõige sellele, et kui näiteks keskpank vahetab pankades olevad valitsuse lühiajalised võlakirjad uue raha vastu, siis panga seisukohast on saadud küll võlakirjade vastu raha, kuid sisuliselt on vahetatud üks nulltootlusega vara teise nulltootlusega vara vastu. Teisisõnu ei ole tehingu tulemusena muutunud panga bilansi iseloom, mistõttu ei pruugi toimuda aktiivsuse tõusu ka panga laenutegevuses.
Selle ümberlükkamiseks võiks mõelda aga reaalmäärade, mitte nominaalsete intressimäärade kontekstis. Kui rahapakkumise kasv tõstab oodatavaid pikaajalisi intressimäärasid, võib see viia negatiivsete reaalintressideni. Nominaalsete intressimäärade langust piirab alumine nulltase, kuid reaalsete intressimäärade puhul selline takistus puudub. Kui oodatav inflatsioon on positiivne, on raha tootlus negatiivne ning pangad ei soovi seda oma bilansis hoida. Järelikult ei soovi pangad sellises keskkonnas negatiivset tootlust, mistõttu proovitakse lahti saada nominaalse nulltootlusega varadest. See aga aktiviseerib laenutegevust.
On ka teine ja sama loogiline variant. :D
Keskpangad võivad osta varasid ka muult erasektorilt peale pankade (pigem siiski ebaharilik), nt. kindlustusettevõtted ja pensionifondid. Varade müüjatel on rohkem raha (õigemini tekib müüja pangal vist nõue keskpanga vastu), mis võidakse suunata majandusse (ebatõenäolisem) või osta teisi varasid, nt. aktsiaid või võlakirjasid. Aktsiad tõusevad --> varade hinnad tõusevad. Võlakirjad tõusevad --> madalam tulusus langetab ettevõtete ja majapidamiste laenukoormust.
Kolmas seletus on kõige lihtsam.
Kui keskpank ostab (või "vahetab" - kui see nii oluline on) pankadelt valitsuse võlakirjasid ning need ostavad kasvõi osaliselt asemele uued valitsuse võlakirjad (kui nad laenata ei taha), siis kas tegemist on rahapakkumise kasvuga või mitte, kui valitsus on raha juurde saanud ja ceteris paribus keskpanga bilansimaht on maagilisel kombel kasvanud?
Jaapani osas oli probleemiks see, et majanduse hilisem tõus oli finantseeritud pigem ettevõtete vabadest rahavoogudest, mistõttu ei olnud suurt vajadust pankade laenuraha järele. Lisaks ei olnud Jaapani ettevõtetel suuri likviidsusprobleeme, sest valitsuse kapitalisüstid ja erinevad garantiid tagasid ettevõtete kindlustunde. Intressimäärad olid madalad ning ei hälbinud eriti keskpanga poolt seatud määrast. Kõrge naftahind ja teiste sisendite hinnatõus viisid küll inflatsioonini, kuid ilma toiduainete ja nafta hinnatõusu arvestamata püsis core inflation nulli ümber isegi aastaid hiljem.
Muide, "kvantitatiivse lõdvendamise" mõiste võttis minu meelest kasutusele Pajula, meie portaalis eemaldati lihtsalt jutumärgid.
Minu arusaamist mööda on viidatud eelkõige sellele, et kui näiteks keskpank vahetab pankades olevad valitsuse lühiajalised võlakirjad uue raha vastu, siis panga seisukohast on saadud küll võlakirjade vastu raha, kuid sisuliselt on vahetatud üks nulltootlusega vara teise nulltootlusega vara vastu. Teisisõnu ei ole tehingu tulemusena muutunud panga bilansi iseloom, mistõttu ei pruugi toimuda aktiivsuse tõusu ka panga laenutegevuses.
Selle ümberlükkamiseks võiks mõelda aga reaalmäärade, mitte nominaalsete intressimäärade kontekstis. Kui rahapakkumise kasv tõstab oodatavaid pikaajalisi intressimäärasid, võib see viia negatiivsete reaalintressideni. Nominaalsete intressimäärade langust piirab alumine nulltase, kuid reaalsete intressimäärade puhul selline takistus puudub. Kui oodatav inflatsioon on positiivne, on raha tootlus negatiivne ning pangad ei soovi seda oma bilansis hoida. Järelikult ei soovi pangad sellises keskkonnas negatiivset tootlust, mistõttu proovitakse lahti saada nominaalse nulltootlusega varadest. See aga aktiviseerib laenutegevust.
On ka teine ja sama loogiline variant. :D
Keskpangad võivad osta varasid ka muult erasektorilt peale pankade (pigem siiski ebaharilik), nt. kindlustusettevõtted ja pensionifondid. Varade müüjatel on rohkem raha (õigemini tekib müüja pangal vist nõue keskpanga vastu), mis võidakse suunata majandusse (ebatõenäolisem) või osta teisi varasid, nt. aktsiaid või võlakirjasid. Aktsiad tõusevad --> varade hinnad tõusevad. Võlakirjad tõusevad --> madalam tulusus langetab ettevõtete ja majapidamiste laenukoormust.
Kolmas seletus on kõige lihtsam.
Kui keskpank ostab (või "vahetab" - kui see nii oluline on) pankadelt valitsuse võlakirjasid ning need ostavad kasvõi osaliselt asemele uued valitsuse võlakirjad (kui nad laenata ei taha), siis kas tegemist on rahapakkumise kasvuga või mitte, kui valitsus on raha juurde saanud ja ceteris paribus keskpanga bilansimaht on maagilisel kombel kasvanud?
Jaapani osas oli probleemiks see, et majanduse hilisem tõus oli finantseeritud pigem ettevõtete vabadest rahavoogudest, mistõttu ei olnud suurt vajadust pankade laenuraha järele. Lisaks ei olnud Jaapani ettevõtetel suuri likviidsusprobleeme, sest valitsuse kapitalisüstid ja erinevad garantiid tagasid ettevõtete kindlustunde. Intressimäärad olid madalad ning ei hälbinud eriti keskpanga poolt seatud määrast. Kõrge naftahind ja teiste sisendite hinnatõus viisid küll inflatsioonini, kuid ilma toiduainete ja nafta hinnatõusu arvestamata püsis core inflation nulli ümber isegi aastaid hiljem.
Muide, "kvantitatiivse lõdvendamise" mõiste võttis minu meelest kasutusele Pajula, meie portaalis eemaldati lihtsalt jutumärgid.
Energy Conversion (ENER) jumps to new highs on spike in volume; Hearing won the battery contract for Mercedes electric car
Hetkel kauplemas $5.72 tasemel, +9.16%
Hetkel kauplemas $5.72 tasemel, +9.16%